Võileibadest
Pole veel maininud seda, et new yorklased ei tee ise kodus süüa. Käiakse väljas söömas nii hommikul lõunal, kui õhtul.
Tegelt on neil nn brunch, mis on kokku pandud breakfastist ja lunchist, ehk siis hiline hommikusöök. Söögikohtadega on nii, et kui oled kuskil suvalises kohas linnapeal, siis nälga tundes pole just kõige lihtsam kohe endale sobivat kohvikut leida. Tegelt on tänavad igast erinevaid söögikohti täis, aga enamus neist on kas liiga viisakad ja kallid või siis hoopis mustade räpased urkad. Kesklinnas on tänavatel ka palju nn hotdogi kärusi, mis tunduvad ikka väga ebahügieenilised. Kui aga lõpuks õnnestub leida enam-vähem koht, siis peab hakkama leiutama, et kuidas see majandamine seal käib. Tavaliselt on see nii, et ühest letist saad tellida võileiva, kus tuleb valida saja erineva saia tüübi, lisade ja kastmete vahel, teises letis maksad ja kolmandast saad siis üllatuse kätte, et milline see võileib välja tuli. Väga raske on tellida, sest kunagi ei tea kui suur see asi on, mida sa tellid. Ja kui hommikusöögi kõrvale tahad näiteks kohvi, siis näiteks keskmise suurusega kohvi on poole liitri suurune, jätkub vabalt kahele. Põhiline on see, et ükskõik mida sa tellid, välja tuleb alati mingisugune sandwitch, mis on mässitud saja paberi ja pakendi sisse, vahet pole, et sa sööd kohapeal. Seal käib tohutu pakkematerjeli raiskamine, samuti tavalisest poest midagi ostes on iga asi eraldi kilekotis. Neil oleks aeg võtta vastu seadus, et NO FOR PLASTIC BAGS. Paaril õhtul käisime ka korralikes kohtades söömas. Väga brood kohad olid, proovisime sushit ja aasia kööki. Teenindus on väga OK, neile kohe meeldib klientidega suhelda. Jäävesi on söögikohtades alati söögi juurde tasuta ja seda täidetakse iga natukese aja tagant. Üldiselt võib rahaliselt õhtusöögiks arvestada 20$ ringis näkku. Kui tahad mõne koksi ka võtta, siis tk on sinna 10$ ringi. Tipiks tasub arvestada 20%. Nii vähemalt kohalikud andsid.
Prügimajandus
Nii jõudsimegi prügi juurde. Seda võib ainult ette kujutada, kui palju suudab 8 miljonit inimest ööpäevas prügi tekitada, tegelt ei, eesti inimene seda ette ei oska kujutada. Eesti inimese ettekujutus tuleb korrutada vähemalt 2ga ja ameeriklased pole prügi sorteerimisest midagi kuulnud. Prügi pannakse suurtesse mustadesse kilekottidesse, mis õhtul tänavale hunnikutesse kuhjatakse. Õhtul on päris "lahe" nende haisvate prügikoti hunnikute vahel linnapeal chillida.Hommikuti hommiku võileiba süües on näha, kuidas veel viimaseid hunnikuid koristatakse. Aga koht, kuhu kõik see sodi viiakse jääb minule mõistatuseks ja seda pold meeles ka Scotti(sõps, kelle juures me NY-s elasime) käest küsida.
New Yorkile ei saaks kindlasti anda tiitlit "Maailma puhtam ja paremini lõhnav linn". :) Linnas jalutades peab tihti hoidma ka nina kinni, sest tihti on tunda "*" haisu. Loogiline ka, sest inimesed ju jalutavad oma koertega tänaval ja ega koer kohta vali. Teeb oma häda just sinna kuhu juhtub, õnneks küll paksem häda koristatakse koeraomanike poolt, kuigi ka seda oli aeg-ajalt tänavatel näha.
A ja seda vist juba on eelmistes blogides mainitud, et koeri on siin linnas palju. On ütlus, et new yorgis on igalühel kas laps või koer. Paar korda õnnestus näha koerajalutajat, kes üritas hakkama saada umbes 7 koeraga, ei kujuta ette, kui need kõik korraga hädale hakkavad, tekiks vist tõsine miiniväli :)
Kusjuures naljakas on see, et yorklased ju tuppa minnes oma jalanõusi jalast ei võta. Hüppavad oma "räpaste" ketsidega otse voodisse ju. :)
Punktist A punkti B.
Põhiliiklus käib metrooga. Ostsime esimesel päeval nädala metroo kaardi, maksis ta 25$. Nädalaga saime ka enam vähem üle kivide ja kändude metroo süsteemi selgeks. Iga päev õppisime sellel teemal midagi uut. Üks päev näiteks istusime kogemata express metroo peale ja sõitsime ilma peatusteta teiselepoole Manhattanit Harlemisse. Metrooga saime ka lõpuks lennujaama välja, aega võttis see trip tunni. Teine variant oli sõita taksoga, tipptunnil oli see mõtetu üritus, sest tänavad olid umbes ja jala sai kiiremini. Takso aga maksis 2,5$ sisseistumine ja km vist mingi 1$ umbes. Tegelt enamus väiksemaid otsi sai jala visatud. Nädalaga sai arvatavasti kokku kõmbitud umbkaudu 40km. Manhattan ise on 15km pikk.
Pilvelõhkujad
Kaks kõige kõrgemat torni ju sõideti mäned aastad tagasi lennukitega pikali. Tegelt tornide varisedes varisesid ka 5 kõrvalasuvat maja. Käisime World Trade Centerit ka vaatamas, ega seal midagi eriti vaadata polnud, üks megasuur ehitusplats. Peale rusude koristamist oli seal mõned aastad mälestusmärk või midagi taolist. Praeguseks oli see ala turistide jaoks praktiliselt suletud. Ehituse väravast sai üks pilt ikkagi võetud. Tegelt on selle teemaga nii, et nad plaanivad ehitada järgneva 5 aastaga vist 5 uut taolist torni. Igatahest ameeriklased ei jäta jonni, kui hävitatakse 2 torni, siis kutid ehitavad asemele 5. Õige kah. Aga pilvelõhkuja otsast alla vahtida on kift. Kahju, et pimedal ajal ei õnnestunud üles minna.
*-kuse
Pole veel maininud seda, et new yorklased ei tee ise kodus süüa. Käiakse väljas söömas nii hommikul lõunal, kui õhtul.
Tegelt on neil nn brunch, mis on kokku pandud breakfastist ja lunchist, ehk siis hiline hommikusöök. Söögikohtadega on nii, et kui oled kuskil suvalises kohas linnapeal, siis nälga tundes pole just kõige lihtsam kohe endale sobivat kohvikut leida. Tegelt on tänavad igast erinevaid söögikohti täis, aga enamus neist on kas liiga viisakad ja kallid või siis hoopis mustade räpased urkad. Kesklinnas on tänavatel ka palju nn hotdogi kärusi, mis tunduvad ikka väga ebahügieenilised. Kui aga lõpuks õnnestub leida enam-vähem koht, siis peab hakkama leiutama, et kuidas see majandamine seal käib. Tavaliselt on see nii, et ühest letist saad tellida võileiva, kus tuleb valida saja erineva saia tüübi, lisade ja kastmete vahel, teises letis maksad ja kolmandast saad siis üllatuse kätte, et milline see võileib välja tuli. Väga raske on tellida, sest kunagi ei tea kui suur see asi on, mida sa tellid. Ja kui hommikusöögi kõrvale tahad näiteks kohvi, siis näiteks keskmise suurusega kohvi on poole liitri suurune, jätkub vabalt kahele. Põhiline on see, et ükskõik mida sa tellid, välja tuleb alati mingisugune sandwitch, mis on mässitud saja paberi ja pakendi sisse, vahet pole, et sa sööd kohapeal. Seal käib tohutu pakkematerjeli raiskamine, samuti tavalisest poest midagi ostes on iga asi eraldi kilekotis. Neil oleks aeg võtta vastu seadus, et NO FOR PLASTIC BAGS. Paaril õhtul käisime ka korralikes kohtades söömas. Väga brood kohad olid, proovisime sushit ja aasia kööki. Teenindus on väga OK, neile kohe meeldib klientidega suhelda. Jäävesi on söögikohtades alati söögi juurde tasuta ja seda täidetakse iga natukese aja tagant. Üldiselt võib rahaliselt õhtusöögiks arvestada 20$ ringis näkku. Kui tahad mõne koksi ka võtta, siis tk on sinna 10$ ringi. Tipiks tasub arvestada 20%. Nii vähemalt kohalikud andsid.Prügimajandus
Nii jõudsimegi prügi juurde. Seda võib ainult ette kujutada, kui palju suudab 8 miljonit inimest ööpäevas prügi tekitada, tegelt ei, eesti inimene seda ette ei oska kujutada. Eesti inimese ettekujutus tuleb korrutada vähemalt 2ga ja ameeriklased pole prügi sorteerimisest midagi kuulnud. Prügi pannakse suurtesse mustadesse kilekottidesse, mis õhtul tänavale hunnikutesse kuhjatakse. Õhtul on päris "lahe" nende haisvate prügikoti hunnikute vahel linnapeal chillida.Hommikuti hommiku võileiba süües on näha, kuidas veel viimaseid hunnikuid koristatakse. Aga koht, kuhu kõik see sodi viiakse jääb minule mõistatuseks ja seda pold meeles ka Scotti(sõps, kelle juures me NY-s elasime) käest küsida.
New Yorkile ei saaks kindlasti anda tiitlit "Maailma puhtam ja paremini lõhnav linn". :) Linnas jalutades peab tihti hoidma ka nina kinni, sest tihti on tunda "*" haisu. Loogiline ka, sest inimesed ju jalutavad oma koertega tänaval ja ega koer kohta vali. Teeb oma häda just sinna kuhu juhtub, õnneks küll paksem häda koristatakse koeraomanike poolt, kuigi ka seda oli aeg-ajalt tänavatel näha.
A ja seda vist juba on eelmistes blogides mainitud, et koeri on siin linnas palju. On ütlus, et new yorgis on igalühel kas laps või koer. Paar korda õnnestus näha koerajalutajat, kes üritas hakkama saada umbes 7 koeraga, ei kujuta ette, kui need kõik korraga hädale hakkavad, tekiks vist tõsine miiniväli :)
Kusjuures naljakas on see, et yorklased ju tuppa minnes oma jalanõusi jalast ei võta. Hüppavad oma "räpaste" ketsidega otse voodisse ju. :)
Punktist A punkti B.
Põhiliiklus käib metrooga. Ostsime esimesel päeval nädala metroo kaardi, maksis ta 25$. Nädalaga saime ka enam vähem üle kivide ja kändude metroo süsteemi selgeks. Iga päev õppisime sellel teemal midagi uut. Üks päev näiteks istusime kogemata express metroo peale ja sõitsime ilma peatusteta teiselepoole Manhattanit Harlemisse. Metrooga saime ka lõpuks lennujaama välja, aega võttis see trip tunni. Teine variant oli sõita taksoga, tipptunnil oli see mõtetu üritus, sest tänavad olid umbes ja jala sai kiiremini. Takso aga maksis 2,5$ sisseistumine ja km vist mingi 1$ umbes. Tegelt enamus väiksemaid otsi sai jala visatud. Nädalaga sai arvatavasti kokku kõmbitud umbkaudu 40km. Manhattan ise on 15km pikk.Pilvelõhkujad
Kaks kõige kõrgemat torni ju sõideti mäned aastad tagasi lennukitega pikali. Tegelt tornide varisedes varisesid ka 5 kõrvalasuvat maja. Käisime World Trade Centerit ka vaatamas, ega seal midagi eriti vaadata polnud, üks megasuur ehitusplats. Peale rusude koristamist oli seal mõned aastad mälestusmärk või midagi taolist. Praeguseks oli see ala turistide jaoks praktiliselt suletud. Ehituse väravast sai üks pilt ikkagi võetud. Tegelt on selle teemaga nii, et nad plaanivad ehitada järgneva 5 aastaga vist 5 uut taolist torni. Igatahest ameeriklased ei jäta jonni, kui hävitatakse 2 torni, siis kutid ehitavad asemele 5. Õige kah. Aga pilvelõhkuja otsast alla vahtida on kift. Kahju, et pimedal ajal ei õnnestunud üles minna.*-kuse
No comments:
Post a Comment