Busch Gardens & Adventure island

Lõbustuspark nr 2, seekord Tampas. New Jersey 6 Flags pargiga võrreldes oli Busch Gardens rohkem nagu safari park, kus oli lisaks loomaaiale ka mitmeid rollercoastereid. Park oli hästi ilus, sisenedes oleks nagu teise maailma sattunud. Loomadele oli võimalikult loomulik elukeskkond tehtud. Ameerikamägedest oli enamus selliseid tavalisi, meie jaoks juba titekaid :D ameerika raudteesi(tegelt esmakordselt sellisesse korralikku parki minejale pakuks need kõik arvatavasti suurt elamust), aga oli üks ride, mille pärast peaks Buschi külastama. Selleks oli Sheikra nimeline raudtee, mis tuleb alla 70m kõrguselt 90 kraadise nurga all, "liblikad kõhus" tundega. Pargis sai näha ka loomi- gorillad, maod, elevandid, ninsarvikud, kaelkirjakud, jne ja ka sadu erinevaid linde. Üheks atraktsiooniks oli dziibisõit loomapargis, kus sõideti päris loomade lähedalt mööda. Jahutuseks sai käidud vahepeal ka paar korda vee atraktsioonidel, kust väljudes olid läbimärg. Kuuma ilmaga oli see hea jahutus! Õhtul õnnestus vahetult enne äikesevihma algust pargist jalga lasta ja nagu olime kõrvalasuvasse motelli jõudnud, lõid taevas nooled ja tuli padukat. Järgmise päeva plaan oli Adventure Island- veepark. Park oli iseenesest päris suur ja torusi piisavalt, aga ameeriklased seal meid hüpersuper kiftide liugudega üllatada ei suutnud. Sulistatud sai ja päikest ka nats. Peale veeparki läksime veel korraks kõrvalasuvast lõbupargist läbi, tahtsime veel korra kogeda kifti Sheikra sõitu! Mõlemal päeval oli põhitegevuseks ikkagi järjekordades ootamine, pool tundi passimist ja pool minutit FUN-i. Sellest hoolimata olid mõnusad päevad ja mõneks ajaks on nüüd jälle rollercoasteriga sõitmise isu rahuldatud! Kahepäevapilet 75$ näkku.

Nasa Kennedy Space Center & Krokud

Kosmosekeskus
Millal käidi esimest korda kuul? Mitu korda on käidud kuul? Mitu inimest on käinud kuul? Kas tead vastuseid? Meie teame, sest käisime Orlandos NASA Kennedy Space Centeris. Ok ütleme siis õiged vastused ka ära- 20.07.1969(Apollo 11, Neal Armstrong ja Edwin Aldrin), 6 korda ja 12 inimest on kõndinud kuul. See on tänagi tegutsev kosmosekeskus, kust
on startinud ja stardib ka tulevikus mitmeid kosmosesüstikuid, järgmine start on selle aasta oktoobris. Jõudsime sinna kahjuks alles pealelõunal ja 5 tunnist jäi selle keskuse läbimiseks väheks. Enamus asju
õnnestus ikkagi ära näha. Keskus asub ühe saare peal, kus on mõne miili raadiuses nii süstiku tootmise- ja juhtimiskeskused, kui ka stardi- ja maandumisplatvormid. Saar kubiseb krokodillidest(või õigemini
alligaatoritest, nagu ameeriklased neid kutsuvad), nägime mitut krokut teepervel päikest võtmas. Aja jooksul on sinna saarele ehitatud mitmeid erinevaid stardiplatvorme, tehnika areneb ja uut tüüpi spacerocketi
valmides tuleb talle ka uut tüüpi stardiplatvorm valmistada. Käisime neist kahte uuemat ka vaatamas, päris lähedale muidugi ei lastud, kuna see oleks seganud seal töötavate inimeste igapäevatööd. Süstiku
kokkumonteerimise hoone asub stardiplatvormidest umbes km kaugusel ja kui uus süstik on kokku pandud ja püstisesse asendisse tõstetud, siis selle stardiplatvormini viimiseks kulub terve päev ja see toimub umbes kuu
aega enne starti. Stardiplatvormidest vähe eemal olid ka tribüünid, kuhu saab endale osta istekoha stardi jälgimiseks. Selle istekoha hinda kahjuks teada ei õnnestunud saada. Keskuses oli ka üks osa
rahvusvahelisest kosmosekeskuse moodulist juppideks võetud, nii, et sai sees käia ja vaadata millistes tingimustes kosmonaudid elama peavad. Loomulikult oli seal hästi palju kõikvõimalikku kosmoses käinud stuffi-
esimeste süstikute juhikabiini, skafandrid, logiraamatud, Coca-Cola automaat jne. Vanasti pidi Juri Gagarin ikka väga kitsas ruumis hakkama saama, tänapäeva kosmonautidel on sellega võrreldes villad! A tegime ise
ka läbi simulaatoriga süstiku õhkutõusu, põhimõtselt oli hästi järgi tehtud, G jõudu ei tundnud ainult... Kokkuvõtteks võib öelda, et kui see teema vähegi huvitab, siis seal piirkonnas olles tasuks sellest
keskusest läbi käia, pärast Apollo 13 filmi hea vaadata, palju tuttavaid asju!
Krokodillidest
Florida poolsaare üks põlisasukatest on tavalisele eestlasele ainult loomaaias nähtud kroko-dill. Floridas on aga krokodill looduses sama loomulikult, nagu eestis näiteks täitsa tavaline metssiga. Tegelt elab
Florida dzunglites ka muid imelikke ja mürgiseid pudulojuseid, aga selles blogis me nendest ei räägi. Florida lõunaosa on hästi madal ja soine, seal on väga suur Everglades looduspark, kus krokudel pidu laialt,
sest inimtegevus seal puudub. Seal kandis ja tegelt ka üle kogu poolsaare on hästi palju Gator parke. Nii kutsuvad nad neid turimikeskusi, kus saab sõita airboatiga(paat, millega saab sõita mööda väga madalat vett)
mööda sood ja metsikus looduses elavaid krokodille jälgida. Me ei saanud ka seda võimalust mööda lasta ja käisime tegime ka oma gator-ride ära. Raha oskavad ka küsida, 25$ nägu poole tunni sõidu eest. Ilm meid
eriti ei soosinud, just enne kohale jõudmist tuli üks korralik äikesevihm ja ühe kohaliku jutu järgi pidid ka krokud äikest kartma ja peidus olema. Sellest hoolimata nägime kokku kolme Geenat. Üks oli neist
poolteist meetrit pikk, Tina, ja kaitses oma pesa. Paadijuhi sõnul oli ta just hiljuti munenud umbes 50 muna. Ja seal pesa ees ta seisis truult ees. Võsa, mis seal järve ääres olipidi kubisema mürgimadudest, sinna väga ei kipuks küll :) Räägiti veel sedagi, et krokud võivad ära elada ainult 7 korda aastas süües ja et pesa kaitsev ema krokodill ei lähe kogu munade munemise ja poegade 7 kuuseks saamise aja toidujahile, vaid sööb ainult siis kui toit kogemata suhu peaks jooksma.

Honeymoon Island
Samal õhtul jõudsime Florida läänekaldale Mehhiko lahe äärde, Tampasse. Täpselt päikeseloojangu ajal juhtusime olema Honeymoon Islandi beachil, kus õnnestus teha ka mõni pilt.

Palm Beach Shores & 4th of july

Jõudsime ameeriklaste iseseisvuspäeva õhtuks Palm Beachile, mis asub Miamist üle 100km põhja pool. Seal ootasid meid õnneks ees sõbrad, kes öömaja pakkusid. Korter polnud üldsegi paha, 18ndal korrusel ja asus rannast 50 meetri kaugusel, vaade oli beautiful! Otsustasimegi hea vaate pärast linna mitte minna ja ilutulestiku vaadata rõdul Mojitot juues! Kohalike jutu järgi pidi ju tulema metsik fireworks. Libistasime vaikselt jooki ja testisime kõikvõimast uut fotokat, et õige paugutamise ajal pildistamiseks valmis olla. Kui kella 10st õhtul ilutulestiku laskmine lõppes, saime aru, et ameeriklased ei ootagi südaööd ära rakettide laskmiseks, vaid põhilaks on hoopis juba 9PM ajal. Hea, et testpilte tegime, muidu oleks üldse rakettide pildistamise maha maganud. Aga üldkokkuvõttes, pidime järjekordselt pettuma, Tallinnas on aastavahetusel vägevam tulemöll. Ameeriklaste viga on selles, et nad ei suuda oodata õiget hetke, et kõik koos lasta. Enamus lasevad oma raketid juba valges päeva jooksul taevasse ja siis polegi õhtul sellist vägevat massiivset tulevärki. Järgmisel kahel päeval lebotasime Palm Beachi rannas ja võtsime päikest basseini ääres. Miks Eestis pole korterelamutel aias kahte basseini ja mullivanni? Pühapäeval oli rannas tunda tormi tulekut, lained olid päris mõnusad ja meie merega võrreldes palju võimsamad, massiivsemad. Hullasime lainetes, kui ka lähedalasuvatel minikaljudel. Õhtul jõudiski järjekordne äikesetorm kohale ja õnneks läks meist nautke mööda, saime eemalt vaadelda võimast äikesemöllu! Kusjuures viimaselajal ongi väga tihedaks läinud need ägedad vihmasajud, ei lähe enam päevagi mööda, kui äikest ei lööks ja vihma ei sajaks. Juunis alanud troopiliste tormide hooaeg annab endast märku. Vahepeal jälgisime ilmakanali vahendusel ka Aafrikast alguse saanud orkaan Bertha liikumist. Alguses oli tal suund otse Florida poolsaarele, kuid tänaseks on ta pöördunud atlandil otse põhja ja arvatavasti usa rannikule ta ei jõua, võibolla laupäeval-pühapäeval lennukiga üle atlandi lennates näeme teda ülevaltpoolt! Järgmises blogis- NASA Kennedy Space Center ja jõudmine Forida läänerannikule Tampasse!

Päev Key Westis

Rentisime endale 9ks päevaks auto, Nissan Sentra. Maksis koos kindlustusega 4200eek. Kihutasime siis Miami Beachilt Key Westi suunas, mis asub Kariibi meres, Mehhiko lahes. Üle mere on juba Kuuba 100km kaugusel. Sinna jõudmiseks tuli läbida mitmeid sildasi (pikim 7 miili) ja väikseid saarekesi, mõlemal pool teed sillerdas hele-helesinine vesi! Väga popp oli saartele nimeks panna "Key", läbisime vist umbes kümme Key nimelist saarekest enne, kui nendest kõige läänepoolsemale jõudsime. Key Westis asub USA kõige lõunapoolseim maismaa punkt. 250km läbides kohale jõudnuna otsustasime kõigepealt ranna üles otsida, et nats päikese käes vedeleda. Leidsime, oli täitsa ilus palmidega liivarand. Hiljem ennast vette jahutama minnes avastasime, et põhi ei olegi liivane vaid hoopis nats nagu savi-mudane, enamus merepõhja oli vetikaid täis kasvanud ja päris jube oli seal taimede sees palja jalaga kõndida, iial ei tea mis seal taime sees peidus võib olla. Mõnes kohas oli merepõhja tekkinud ka midagi koralli taolist. Tegelt ju seal läheduses on ameerika ainuke korallirahn, kuhu saab minna ka sukelduma. A haidest ka. Hiljuti nägime just filmi, kuidas Kariibimeres haid 2 sukeldujat ära sõid. Eks siis iga kord vette minnes käis peast läbi, et ega siin juhuslikult kuskil hai peidus pole. Ei pand igatahes haisi tähele ja kõik kehaosad jäid ka alles. See haide inimeste ründamine on ikka suuremaks puhutud, kui asi tegelt väärt. Fakt on see, kookospähklid tapavad rohkem inimesi, kui haid- seda lugesime ühelt hai uurimiskeskuse falierilt. Niisiis rannas käidud, läksime linna peale. Key Westi võib vabalt võrrelda Haapsaluga, selline väike kitsaste tänavatega hubane linnake. Kift, meile meeldis. Seal on kombeks, et iga õhtul koguneb rahvas ühele väljakule, mis mere ääres ja vaatab päikseloojangut. Samal ajal erinevad artistid demonstreerivad hulljulgeid trikke tehes oma oskusi, triki lõppedes loommulikult turistidelt raha sisse kasseerides. Mõni trikimees oli päris andekas, peaks Jürgen Veberi sinna raha teenima saatma :) Õhtul oli plaanis tagasiteel omale motellituba võtta. See ei olnudki nii lihtne, kui algul arvasime. Oli ju 4.juuli (usa iseseisvuspäev) eelõhtu ja enamus motelle rahvast täis ja muidugi tänu sellele ka hinnad laes. Lõpuks õnneks ikka leidsime ühe, 1100eek öö. Boonus oli sealne rand, mis oli väga kift. Peale mõnetunnist chilli asusime teele Palm Beachi poole, millest kirjutame juba järgmises blogis.

Mr & Mrs Järvelaid

We got married on the 1st of July in Key Biscayne! :)

Leaving Miami

No nii, hakkame siis homme Miamist läbi Key Westi Orlando poole liikuma. Vahepeatus on Palm Beachil, kus koos Ervini ja Katrega tähistame 4.juulil USA iseseisvuspäeva, see on siin üks aasta suursündmus! Vahepeal on väga palju huvitavat juhtunud, kui aega leiame, siis täiendame ka blogi.

Scorpion in the room!

Esimene päev oli nii väsitav, et kuigi oli laupäeva õhtu, ei viitsind me õhtul hiljem enam peole minna. Selle asemel hoopis jõime hotellitoas mõned joogid ja harisime ennast niisama Miami elu-olu poole pealt. Hotelli aken oli tänava poole ja kuigi lärm tuli täiega tuppa, ei seganud see head und. Hommikul äratas meid mingi kahtlane prügiauto otse meie akna all pool tundi prügikaste tühjendades. Ok olime oma kasina hotellitoaga juba harjunud ja enam ta ei tundunudki nii jube, kui esialgne mulje oli. Pakkisime asjad kokku tõstin oma kohvri üles ja hoppa! mingi kahtlane elukas oli selle all. Lähmalt uurides oli see väike skorpionipoiss. Mida kurat see loom meie toas teeb ja kuidas ta sinna üldse sai? Miami ei peaks tegelt olema selline koht, kus oleks palju skorpioneid. Viimati oli nähtud siin skorpioni 9 aastat tagasi. Igatahes kuidagi oli ta meie tuppa sattunud ja õnn oli, et me talle kogemata peale ei astunud. Hiljem juba teises hotellis olles mõtlesime, et oleks ju võind mingit valuraha selle kogemuse eest küsida, oleme ju õiguste riigis! Uus hotell oli veits teisest mastist, no ka teisest hinnaklassist. Mõnus, nüüd on ka bassein hoovis olemas ja seal palju parem lebotada, sest merevesi on ikka jõhkralt soolane. Ega teisel päeval eriti päikse kätte ei kippunud, esimese päeva põletused andsid tunda :) Õhtul käisime pitsat söömas, sattusime kogemata MONSTER(hiiglasliku) pitsa otsa, kahepeale igatahes jäime selle söömisel nats jänni.

NY to Miami, first time in Miami Beach

JFK lennujaam on nats suur. Tunde järgi pakun, et 30 Tallinna lennujaama. Igaljuhul jõudsime jaama ilusti meie lennu esialgselt välja kuulutatud ajaks, ehk siis reedel 18.50. Kohale jõudes selgus, et lend on edasi lükatud tunni võrra. Olles juba lennukis, ootasime lennukiga veel elavas õhku tõusmise järjekorras tunnikese, sest enne meid oli ootel pea 30 lennukit. Isegi eelmistel päevadel linnapeal olles oli näha pidevalt õhus umbes 6 lennukit. Tohutu lendamine käib siin igatahes. Ok jõudsime peale paaritunnist lendamist Miami lennujaama. A, vahepeal õhus olles möödusime äikese pilvedest, kift oli vaadata äikest ülevalt poolt. Miami lennujaamast väljudes tuli vastu soe(üle 30C) ja niiske õhk. See on siin selline ööpäev läbi. 40$ eest saime taksoga juba varem broneeritud Clay hotelli. Tunne oli nagu oleks Mehhikosse sattunud, kuigi me pole seal käinud. Sellepärast vist, et retseptsioonis oli ehtne kaabuga mehhiklane ja hotelli stiil oli ka nagu mehhiko filmis nähtud. Esialgne mulje hotellist polnud eriti usaldusttekitav. Õnneks olime bronnind selle hotelli ainult kaheks esimeseks ööks. Nonii, öö magatud, seadsime sammud loomulikult ranna poole! Oi ilus rand on, täpselt selline nagu ette kujutasime. Kusjuures Pärnu randa võiks pidada mini Miami Beachiks, sest millegipärast tunduvad nats sarnased. Ainuke vahe on vee värvus ja temperatuur. Kariibi meri on umbes sama soe kui õhk, ehk siis kuskil seal 30 kraadi kandis. Peale paari tunnist rannas vedelemist sattusime ühte lähedalasuvasse latiinobaari. Mõnus latiino muss käis ja koksid laual, viimasepeal! Mojito pold muidugi tavalises klaasis vaid MONSTER suures klaasis, mis oli vähemalt liitri suurune ja kusjuures ostes ühe, sai teise tasuta! Veetsime seal märkamatult oma 3 tunnikest hiigelkokteile juues. Sellel ajal juba hakkas päeval võetud päike ka tunda andma, mõned kohad olid ikka päris korralikult põlend. Ups. Chilliseme õhtupimedas veel ka peatänaval Lincoln roadil, jälle tohutult poode ja söögikohti ja vaba aega veetvaid inimesi.

Chekkasime üle ka maailmakuulsa Nikki Beachi, kus pidu juba käis! Seal siis päeval on mõeldud päevitamine ja söömine ja õhtul muutub ööklubiks.

Ilus on see elu siin päikese all!

New York sandwich City

Võileibadest
Pole veel maininud seda, et new yorklased ei tee ise kodus süüa. Käiakse väljas söömas nii hommikul lõunal, kui õhtul. Tegelt on neil nn brunch, mis on kokku pandud breakfastist ja lunchist, ehk siis hiline hommikusöök. Söögikohtadega on nii, et kui oled kuskil suvalises kohas linnapeal, siis nälga tundes pole just kõige lihtsam kohe endale sobivat kohvikut leida. Tegelt on tänavad igast erinevaid söögikohti täis, aga enamus neist on kas liiga viisakad ja kallid või siis hoopis mustade räpased urkad. Kesklinnas on tänavatel ka palju nn hotdogi kärusi, mis tunduvad ikka väga ebahügieenilised. Kui aga lõpuks õnnestub leida enam-vähem koht, siis peab hakkama leiutama, et kuidas see majandamine seal käib. Tavaliselt on see nii, et ühest letist saad tellida võileiva, kus tuleb valida saja erineva saia tüübi, lisade ja kastmete vahel, teises letis maksad ja kolmandast saad siis üllatuse kätte, et milline see võileib välja tuli. Väga raske on tellida, sest kunagi ei tea kui suur see asi on, mida sa tellid. Ja kui hommikusöögi kõrvale tahad näiteks kohvi, siis näiteks keskmise suurusega kohvi on poole liitri suurune, jätkub vabalt kahele. Põhiline on see, et ükskõik mida sa tellid, välja tuleb alati mingisugune sandwitch, mis on mässitud saja paberi ja pakendi sisse, vahet pole, et sa sööd kohapeal. Seal käib tohutu pakkematerjeli raiskamine, samuti tavalisest poest midagi ostes on iga asi eraldi kilekotis. Neil oleks aeg võtta vastu seadus, et NO FOR PLASTIC BAGS. Paaril õhtul käisime ka korralikes kohtades söömas. Väga brood kohad olid, proovisime sushit ja aasia kööki. Teenindus on väga OK, neile kohe meeldib klientidega suhelda. Jäävesi on söögikohtades alati söögi juurde tasuta ja seda täidetakse iga natukese aja tagant. Üldiselt võib rahaliselt õhtusöögiks arvestada 20$ ringis näkku. Kui tahad mõne koksi ka võtta, siis tk on sinna 10$ ringi. Tipiks tasub arvestada 20%. Nii vähemalt kohalikud andsid.
Prügimajandus
Nii jõudsimegi prügi juurde. Seda võib ainult ette kujutada, kui palju suudab 8 miljonit inimest ööpäevas prügi tekitada, tegelt ei, eesti inimene seda ette ei oska kujutada. Eesti inimese ettekujutus tuleb korrutada vähemalt 2ga ja ameeriklased pole prügi sorteerimisest midagi kuulnud. Prügi pannakse suurtesse mustadesse kilekottidesse, mis õhtul tänavale hunnikutesse kuhjatakse. Õhtul on päris "lahe" nende haisvate prügikoti hunnikute vahel linnapeal chillida.Hommikuti hommiku võileiba süües on näha, kuidas veel viimaseid hunnikuid koristatakse. Aga koht, kuhu kõik see sodi viiakse jääb minule mõistatuseks ja seda pold meeles ka Scotti(sõps, kelle juures me NY-s elasime) käest küsida.
New Yorkile ei saaks kindlasti anda tiitlit "Maailma puhtam ja paremini lõhnav linn". :) Linnas jalutades peab tihti hoidma ka nina kinni, sest tihti on tunda "*" haisu. Loogiline ka, sest inimesed ju jalutavad oma koertega tänaval ja ega koer kohta vali. Teeb oma häda just sinna kuhu juhtub, õnneks küll paksem häda koristatakse koeraomanike poolt, kuigi ka seda oli aeg-ajalt tänavatel näha.
A ja seda vist juba on eelmistes blogides mainitud, et koeri on siin linnas palju. On ütlus, et new yorgis on igalühel kas laps või koer. Paar korda õnnestus näha koerajalutajat, kes üritas hakkama saada umbes 7 koeraga, ei kujuta ette, kui need kõik korraga hädale hakkavad, tekiks vist tõsine miiniväli :)
Kusjuures naljakas on see, et yorklased ju tuppa minnes oma jalanõusi jalast ei võta. Hüppavad oma "räpaste" ketsidega otse voodisse ju. :)
Punktist A punkti B.
Põhiliiklus käib metrooga. Ostsime esimesel päeval nädala metroo kaardi, maksis ta 25$. Nädalaga saime ka enam vähem üle kivide ja kändude metroo süsteemi selgeks. Iga päev õppisime sellel teemal midagi uut. Üks päev näiteks istusime kogemata express metroo peale ja sõitsime ilma peatusteta teiselepoole Manhattanit Harlemisse. Metrooga saime ka lõpuks lennujaama välja, aega võttis see trip tunni. Teine variant oli sõita taksoga, tipptunnil oli see mõtetu üritus, sest tänavad olid umbes ja jala sai kiiremini. Takso aga maksis 2,5$ sisseistumine ja km vist mingi 1$ umbes. Tegelt enamus väiksemaid otsi sai jala visatud. Nädalaga sai arvatavasti kokku kõmbitud umbkaudu 40km. Manhattan ise on 15km pikk.
Pilvelõhkujad
Kaks kõige kõrgemat torni ju sõideti mäned aastad tagasi lennukitega pikali. Tegelt tornide varisedes varisesid ka 5 kõrvalasuvat maja. Käisime World Trade Centerit ka vaatamas, ega seal midagi eriti vaadata polnud, üks megasuur ehitusplats. Peale rusude koristamist oli seal mõned aastad mälestusmärk või midagi taolist. Praeguseks oli see ala turistide jaoks praktiliselt suletud. Ehituse väravast sai üks pilt ikkagi võetud. Tegelt on selle teemaga nii, et nad plaanivad ehitada järgneva 5 aastaga vist 5 uut taolist torni. Igatahest ameeriklased ei jäta jonni, kui hävitatakse 2 torni, siis kutid ehitavad asemele 5. Õige kah. Aga pilvelõhkuja otsast alla vahtida on kift. Kahju, et pimedal ajal ei õnnestunud üles minna.
*-kuse