Scorpion in the room!

Esimene päev oli nii väsitav, et kuigi oli laupäeva õhtu, ei viitsind me õhtul hiljem enam peole minna. Selle asemel hoopis jõime hotellitoas mõned joogid ja harisime ennast niisama Miami elu-olu poole pealt. Hotelli aken oli tänava poole ja kuigi lärm tuli täiega tuppa, ei seganud see head und. Hommikul äratas meid mingi kahtlane prügiauto otse meie akna all pool tundi prügikaste tühjendades. Ok olime oma kasina hotellitoaga juba harjunud ja enam ta ei tundunudki nii jube, kui esialgne mulje oli. Pakkisime asjad kokku tõstin oma kohvri üles ja hoppa! mingi kahtlane elukas oli selle all. Lähmalt uurides oli see väike skorpionipoiss. Mida kurat see loom meie toas teeb ja kuidas ta sinna üldse sai? Miami ei peaks tegelt olema selline koht, kus oleks palju skorpioneid. Viimati oli nähtud siin skorpioni 9 aastat tagasi. Igatahes kuidagi oli ta meie tuppa sattunud ja õnn oli, et me talle kogemata peale ei astunud. Hiljem juba teises hotellis olles mõtlesime, et oleks ju võind mingit valuraha selle kogemuse eest küsida, oleme ju õiguste riigis! Uus hotell oli veits teisest mastist, no ka teisest hinnaklassist. Mõnus, nüüd on ka bassein hoovis olemas ja seal palju parem lebotada, sest merevesi on ikka jõhkralt soolane. Ega teisel päeval eriti päikse kätte ei kippunud, esimese päeva põletused andsid tunda :) Õhtul käisime pitsat söömas, sattusime kogemata MONSTER(hiiglasliku) pitsa otsa, kahepeale igatahes jäime selle söömisel nats jänni.

NY to Miami, first time in Miami Beach

JFK lennujaam on nats suur. Tunde järgi pakun, et 30 Tallinna lennujaama. Igaljuhul jõudsime jaama ilusti meie lennu esialgselt välja kuulutatud ajaks, ehk siis reedel 18.50. Kohale jõudes selgus, et lend on edasi lükatud tunni võrra. Olles juba lennukis, ootasime lennukiga veel elavas õhku tõusmise järjekorras tunnikese, sest enne meid oli ootel pea 30 lennukit. Isegi eelmistel päevadel linnapeal olles oli näha pidevalt õhus umbes 6 lennukit. Tohutu lendamine käib siin igatahes. Ok jõudsime peale paaritunnist lendamist Miami lennujaama. A, vahepeal õhus olles möödusime äikese pilvedest, kift oli vaadata äikest ülevalt poolt. Miami lennujaamast väljudes tuli vastu soe(üle 30C) ja niiske õhk. See on siin selline ööpäev läbi. 40$ eest saime taksoga juba varem broneeritud Clay hotelli. Tunne oli nagu oleks Mehhikosse sattunud, kuigi me pole seal käinud. Sellepärast vist, et retseptsioonis oli ehtne kaabuga mehhiklane ja hotelli stiil oli ka nagu mehhiko filmis nähtud. Esialgne mulje hotellist polnud eriti usaldusttekitav. Õnneks olime bronnind selle hotelli ainult kaheks esimeseks ööks. Nonii, öö magatud, seadsime sammud loomulikult ranna poole! Oi ilus rand on, täpselt selline nagu ette kujutasime. Kusjuures Pärnu randa võiks pidada mini Miami Beachiks, sest millegipärast tunduvad nats sarnased. Ainuke vahe on vee värvus ja temperatuur. Kariibi meri on umbes sama soe kui õhk, ehk siis kuskil seal 30 kraadi kandis. Peale paari tunnist rannas vedelemist sattusime ühte lähedalasuvasse latiinobaari. Mõnus latiino muss käis ja koksid laual, viimasepeal! Mojito pold muidugi tavalises klaasis vaid MONSTER suures klaasis, mis oli vähemalt liitri suurune ja kusjuures ostes ühe, sai teise tasuta! Veetsime seal märkamatult oma 3 tunnikest hiigelkokteile juues. Sellel ajal juba hakkas päeval võetud päike ka tunda andma, mõned kohad olid ikka päris korralikult põlend. Ups. Chilliseme õhtupimedas veel ka peatänaval Lincoln roadil, jälle tohutult poode ja söögikohti ja vaba aega veetvaid inimesi.

Chekkasime üle ka maailmakuulsa Nikki Beachi, kus pidu juba käis! Seal siis päeval on mõeldud päevitamine ja söömine ja õhtul muutub ööklubiks.

Ilus on see elu siin päikese all!

New York sandwich City

Võileibadest
Pole veel maininud seda, et new yorklased ei tee ise kodus süüa. Käiakse väljas söömas nii hommikul lõunal, kui õhtul. Tegelt on neil nn brunch, mis on kokku pandud breakfastist ja lunchist, ehk siis hiline hommikusöök. Söögikohtadega on nii, et kui oled kuskil suvalises kohas linnapeal, siis nälga tundes pole just kõige lihtsam kohe endale sobivat kohvikut leida. Tegelt on tänavad igast erinevaid söögikohti täis, aga enamus neist on kas liiga viisakad ja kallid või siis hoopis mustade räpased urkad. Kesklinnas on tänavatel ka palju nn hotdogi kärusi, mis tunduvad ikka väga ebahügieenilised. Kui aga lõpuks õnnestub leida enam-vähem koht, siis peab hakkama leiutama, et kuidas see majandamine seal käib. Tavaliselt on see nii, et ühest letist saad tellida võileiva, kus tuleb valida saja erineva saia tüübi, lisade ja kastmete vahel, teises letis maksad ja kolmandast saad siis üllatuse kätte, et milline see võileib välja tuli. Väga raske on tellida, sest kunagi ei tea kui suur see asi on, mida sa tellid. Ja kui hommikusöögi kõrvale tahad näiteks kohvi, siis näiteks keskmise suurusega kohvi on poole liitri suurune, jätkub vabalt kahele. Põhiline on see, et ükskõik mida sa tellid, välja tuleb alati mingisugune sandwitch, mis on mässitud saja paberi ja pakendi sisse, vahet pole, et sa sööd kohapeal. Seal käib tohutu pakkematerjeli raiskamine, samuti tavalisest poest midagi ostes on iga asi eraldi kilekotis. Neil oleks aeg võtta vastu seadus, et NO FOR PLASTIC BAGS. Paaril õhtul käisime ka korralikes kohtades söömas. Väga brood kohad olid, proovisime sushit ja aasia kööki. Teenindus on väga OK, neile kohe meeldib klientidega suhelda. Jäävesi on söögikohtades alati söögi juurde tasuta ja seda täidetakse iga natukese aja tagant. Üldiselt võib rahaliselt õhtusöögiks arvestada 20$ ringis näkku. Kui tahad mõne koksi ka võtta, siis tk on sinna 10$ ringi. Tipiks tasub arvestada 20%. Nii vähemalt kohalikud andsid.
Prügimajandus
Nii jõudsimegi prügi juurde. Seda võib ainult ette kujutada, kui palju suudab 8 miljonit inimest ööpäevas prügi tekitada, tegelt ei, eesti inimene seda ette ei oska kujutada. Eesti inimese ettekujutus tuleb korrutada vähemalt 2ga ja ameeriklased pole prügi sorteerimisest midagi kuulnud. Prügi pannakse suurtesse mustadesse kilekottidesse, mis õhtul tänavale hunnikutesse kuhjatakse. Õhtul on päris "lahe" nende haisvate prügikoti hunnikute vahel linnapeal chillida.Hommikuti hommiku võileiba süües on näha, kuidas veel viimaseid hunnikuid koristatakse. Aga koht, kuhu kõik see sodi viiakse jääb minule mõistatuseks ja seda pold meeles ka Scotti(sõps, kelle juures me NY-s elasime) käest küsida.
New Yorkile ei saaks kindlasti anda tiitlit "Maailma puhtam ja paremini lõhnav linn". :) Linnas jalutades peab tihti hoidma ka nina kinni, sest tihti on tunda "*" haisu. Loogiline ka, sest inimesed ju jalutavad oma koertega tänaval ja ega koer kohta vali. Teeb oma häda just sinna kuhu juhtub, õnneks küll paksem häda koristatakse koeraomanike poolt, kuigi ka seda oli aeg-ajalt tänavatel näha.
A ja seda vist juba on eelmistes blogides mainitud, et koeri on siin linnas palju. On ütlus, et new yorgis on igalühel kas laps või koer. Paar korda õnnestus näha koerajalutajat, kes üritas hakkama saada umbes 7 koeraga, ei kujuta ette, kui need kõik korraga hädale hakkavad, tekiks vist tõsine miiniväli :)
Kusjuures naljakas on see, et yorklased ju tuppa minnes oma jalanõusi jalast ei võta. Hüppavad oma "räpaste" ketsidega otse voodisse ju. :)
Punktist A punkti B.
Põhiliiklus käib metrooga. Ostsime esimesel päeval nädala metroo kaardi, maksis ta 25$. Nädalaga saime ka enam vähem üle kivide ja kändude metroo süsteemi selgeks. Iga päev õppisime sellel teemal midagi uut. Üks päev näiteks istusime kogemata express metroo peale ja sõitsime ilma peatusteta teiselepoole Manhattanit Harlemisse. Metrooga saime ka lõpuks lennujaama välja, aega võttis see trip tunni. Teine variant oli sõita taksoga, tipptunnil oli see mõtetu üritus, sest tänavad olid umbes ja jala sai kiiremini. Takso aga maksis 2,5$ sisseistumine ja km vist mingi 1$ umbes. Tegelt enamus väiksemaid otsi sai jala visatud. Nädalaga sai arvatavasti kokku kõmbitud umbkaudu 40km. Manhattan ise on 15km pikk.
Pilvelõhkujad
Kaks kõige kõrgemat torni ju sõideti mäned aastad tagasi lennukitega pikali. Tegelt tornide varisedes varisesid ka 5 kõrvalasuvat maja. Käisime World Trade Centerit ka vaatamas, ega seal midagi eriti vaadata polnud, üks megasuur ehitusplats. Peale rusude koristamist oli seal mõned aastad mälestusmärk või midagi taolist. Praeguseks oli see ala turistide jaoks praktiliselt suletud. Ehituse väravast sai üks pilt ikkagi võetud. Tegelt on selle teemaga nii, et nad plaanivad ehitada järgneva 5 aastaga vist 5 uut taolist torni. Igatahest ameeriklased ei jäta jonni, kui hävitatakse 2 torni, siis kutid ehitavad asemele 5. Õige kah. Aga pilvelõhkuja otsast alla vahtida on kift. Kahju, et pimedal ajal ei õnnestunud üles minna.
*-kuse

Euro 2008 ja Times Square

Täna alustasime päeva läbi Central parki jalutades. Olime järjekordse pettuse ohvrid, Strawberry fieldsil polnud ühtegi maasikat. Ok. Nali. Tegelt Strawberry fieldsiks kutsutakse seal keset pilvelõhkujaid asuvas pargis väikest pargi osa, mis on tehtud kuulsa biitli John Lennoni mälestuseks (ta tapeti seal läheduses). Kusjuures pargist veel niipalju, et seal saab sportida(jalgrattaga sõita, joosta, rullitada, peasapall, golf, jne) ja ka mõnusalt aega veeta. Seal on tohutult suured ilusti pügatud muruga platsid, kus linnarahvas käib pikniku pidamas. 24.juunil toimus seal ka juhuslikult üks vabaõhukontsert, kus pealtvaatajaid oli umbes 50 tuhande ringis. Nagu meil laulupidu umbes. Vot selline Jaanituli oli meil NY stiilis. Ok teemasse tagasi. Käisime Manhattani katusel- mitte just traditsioonilises Empire State Buildingus, vaid hoopis nats madalamas (8 korrust madalam) Top Of The Rock Rockafeller buildingus. Seda just sellepärast, et sealt on näha nii seesama Empire State Building, kui ka enne mainitud Central Park. Täna oli ju esimene Euro 2008 poolfinaal. Mina asusin baari õlut ja jalkat nautima ja Helen muidugi kammis lähedalasuvaid moepoode. Krt õlu maksab pubis 7$, röövlid. Keegi vist saagis USA-Euroopa vahelise teleka kaabli läbi, sest enamus ajast oli teleülekanne katkenud. Naljakas asi tehnikasajandil. Aaa, ameerika kinos käisime, Coca-Cola plaza on rohkem kino, kui Time Squareil asuvad 2 cinemat kokku. USAs on ainult popcorn ja jook suuremas topsis. Kino lõppedes oli väljas juba pimedaks läinud ja Time Squari sära on küll ikka võrratu!

Tädi Libertal külas

Päris külas me Statue of Libery mutil tegelt ei käinudki, lehvitasime talle üsna lähedalt sõites tasuta laevaga Staten Islandile ja tagasi. Piisas täielikult ka tema eemalt nägemisest, ei kahetse, et 20$ eest special laevaga tema saarelt läbi ei astunud. Üles krooni sisse praegusel hetkel nagunii ei lasta ja seda turvalisuse kaalutlustel juba alates 2002 aastast, kui kaksiktornid crashiti.

Veel sai tänase päeva jooksul nähtud Wall streeti börsihaide kodukohta- ega seal erilist midagi vaadata polnud peale suure ameerika lipu, aga linnukese saime jälle kirja!

Hea fotokaga oli vaja pildistamas käia ka Brooklyn Bridge, täna siis altpoolt silda.

Kui tahad NY-s igast tilu-lilu osta, siis mine ChinaTowni või Little Italisse, seal kõikvõimalikku suveniirinänni ja väga hea hinnaga. SOHO on aga koht, kus on metsikult erinevaid firmapoode. Firmakaup on eestiga võrreldes päris odav ja SALE korral eriti odav.

Riding between cars is prohibited

Ameeriklastele peab ju kõik ilusti lahti seletama, seda on ju kõik näinud ameerika autode ja muude toodete peal, mis toodetud ameerika turu jaoks. Sai siis kasutatud NYC metrood, kus silma jäi naljakas silt, et metroos ei tohi kahe auto vahel sõita.

Käisime ka Brooklynis fotoka otsinguil, aga saime vastu pükse, netis reklaamitud fotokapoe aadressil oli üks mahajäetud maja, scary. Jalutasime tagasi kesklinna üle Brooklyni silla, mida nähtud päris paljudes filmides. Saime omale uue kvaliteetse fotoka(Canon XSI) hoopis ühest kesklinnas asuvast suurest fotopoest. Tehnika on siin tõesti odavam, kui eestis, peaaegu poole odavam. Päeva lõpuks leidsime World Trade Centri lähedalt Helenile headmeelt valmistanud suure shoppingcentri Century 21. Ostsime mõned jalanõud ja esmatarberiided.

Ja nüüd kõige olulisem- sai ära testitud kohalik Mc Donalds, pettumus missugune, ei olnudki suuremad burgerid ja friikad, täpselt samasugused nagu meil.

Mõned faktid NY(osariik) kohta- pindala 141 000km2(Eesti on 45000km2), inimesi 19mil(eestis 1,4mil). Homme siis uuesti linnapeale!

Tutvumine NY eluga

Hommikul brunch (hiline hommikusöök) ja edasi jalutuskäik linnapeal. Üllatas inimeste sportlikkus ning meeletu koertemaailm, mis siin igal sammul näha on (poe ukse tasga on koerte joogikausid)! Lõuna ajal vaatasid poisid pubis jalkat ja plikad muidugi shoppasid.

Õhtul nautisime sushit, mis on ikka väga mega siin! Ega esimesel päeval ei jaksanudki eriti rohkem midagi teha. Tuli kohaneda uue ajavööndiga, mis meie puhul läks isegi üsna valutult!

Päikest jälitades NY poole lennates

Peale 3h sõitu Heathrowsse, olime pardal joodud veinist juba veidi joogised :) Veini "testimine" jätkus ka Londoni lennujaamas. 3h möödus lennujaama avastades päris ruttu, kuna oli mida avastada - 190 poodi ja igasugused väljapanekud. Lõpuks istusime maha Starbucksi ja Grande Lattet juues vaatasime arvutist filme.

Kuna lennukis oli meile (ja ka paljudele teistele) pandud erinevad kohad, siis oma probleemist rääkimise peale tõsteti meid ümber kõrgemasse klassi JEE! Seal oli palju vähem rahvast ja palju mugavamad toolid jne jne. Kuigi Londonis hakkas juba päike loojuma, siis õhku tõustes säras ta jälle sajaga, ja nii kuni peaagu NY välja! 8h lendu möödus süües-juues head ja paremat, vaadates filme ning veidi ka magades.

NY jõudsime kohaliku aja järgi kell 10.20PM (Eesti aja järgi 5.20) ja päikse asemel oli hoopis vihm ja äike. Peale USA JFK lennujaama tollis väikest "intervjuud" ja sõrmejälgede andmist otsisime üles sohvri sildiga "Mr Jarvelaid" ja sõit läbi õhtuse NY võis alata! Peale tunni ajast sõitu jõudsime Scotti juurde Manhattanile.

Ameerika mäed

Ei teagi kohe millest alustada, vahepeal on nii palju juba nähtud ja toimunud. Nagu näha, siis Londonis me oma sõpra Wifit ei leidnudki ja tegelt see Heathrow lennujaam on päris cool, sellesmõttes, et tegevust jagub. Aga sellest räägin mõni teine kord. Lennul üle atlandi õnnestus läppari aku socceri mänguga tühjaks mängida ja ameerikamaale jõudnuna oli esimene ülesanne leida mingi jublakas, mis aitaks meie elektroonikat kohandada amerika pistikute järgi. Täna see siiis ka õnnestus ja puhusime arvuti akudele jälle elu sisse. Hetkel taastume pikast päevast "6 Flags" ameerika mägedest, mis asus New Yorkist veits väljas New Jerseys. Metsik park oli, korralikke mägesid oli seal pea 15tk. Homme hommikul laeme ka pargi külastusest mõned pildid ülesse. Igatahes praegu veel aju veits loksub.

Helsingis WiFi otsinguil

Superstaariga üle lahe jõudnud, oli lennuki väljumiseni umbes 5h aega. Tuli välja, et soomlased peavad täna oma juhani pidu ja enamus kohti on suletud. Kift. Aga interneti vaja ju saada, et blogisse märk maha panna. Tunnise wifi otsimise tulemusena saime korraks Roberts Coffes ühe kohvi ostes 15min nende internetiarvutit kasutada. Selle ajaga jõudsime välja uurida, kus võiks Helsingis leida tasuta wifisi ja juhhuu Rautatieasemalla oligi Avecra nimeline vaba nett olemas! Nüüd istume Finnairi bussi, mis viib meid Vantaa lennujaama, kust lendame edasi juttude järgi Londoni hiiglaslikku Heathrow lennujaama. Eks paistab kuidas seal wifi otsimisega läheb, ehk õnnestub ka sealt blogisse märk maha panna.

TLL-NY-Miami beach

Mõned päevad veel jäänud kauaoodatud reisini. Reisi sihtkoht on filmides nähtud unistuste rand miami beachil, minnes on plaanis nädalake ka NY linna(öö)eluga tutvuda. Läpakas on kaasas, kui peatumiskohtades võrk olemas, siis üritame updateda seda blogi siin ja panna ka mõningaid pilte!